Valgustumisele ei vii mitte valguskujundite visualiseerimine vaid pimedusest teadlikuks saamine.
- Carl G. Jung
Lektoorium Tartus Vilde tervisekohvikus
esmaspäeval 21.aprillil kell 18:00
Armastus ja reaalsus teiselpool roosat loori.
Kuidas ilma enesepettuseta armastada ja osaleda oma reaalsuse loomisel?
Arutelu inspireerib väljakutsuv film
Armastus, reaalsus ja üleminekuajad (Love, Reality and the Time of Transition, USA 2011, 1.osa, 45 min.)
Järgnevalt mõned mõttekäigud filmist:
Sõna „armastus“ on üks enamkasutatud ja samas valesti mõistetud sõnu.
Ahvatlev on nimetada armastuseks pealispindseid emotsioone, et täita mingit tühimikku endas.
Alateadlikult kasutatakse neid moonutusi ka puhvritena, et vältida tõelist reaalsust.
Maailma vaadatakse pigem läbi roosade prillide, selle asemel et näha ennast ja maailma
objektiivsemalt, väljaspool väliseid kihte.
Suurem osa inimkonnast rahuldub välise kujuga, nagu see oleks reaalsus ja on sagedamini mõjutatud sellest, mis paistab, mitte sellest, mis tegelikult on.
– Niccolo Machiavelli.
Inimesed kalduvad endale armastusest ja suhetest mitmel erineval viisil valetama, mitte nähes teist isikut sellisena, nagu ta on ja isegi mitte nähes iseennast sellisena, nagu nad on.
Väljaspool isiklikke suhteid on armastuse mõistet samuti moonutatud ja kasutatud pealiskaudsete loosungitena. Seda on võrdsustatud positiivsena olemisega, avatusega, sõbralikkusega, sellega, et ei keskenduta millelegi halvale või negatiivsele, alati rõõmsameelsena olemisega ja alatise naeratamisega.
Muidugi ei ole heasüdamlikkuse ja sõbralikkusega midagi valesti, sama kehtib ka positiivsuse kohta,
aga see peab põhinema tõel ja reaalsusel, mitte valel, ennastrahustaval ratsionaliseerimisel või vältimisel
ning poliitilisel korrektsusel, mis viib ainult ennast- täis olemiseni ja võhiklikkuseni.
Ajame paljusid asju armastusega segi ja isegi mõistame hukka intellekti, arvates ekslikult, et see on ahvi- või kiskjalaadne mõistus. Sellepärast ütlevad paljud, et me peame mõtlema südamega ja tegema seda, mida me igatseme, mis enamasti viib enese petmiseni ja kriitilise mõtlemise puudumiseni.
Paljud püüavad sundida ennast jõudma pealiskaudse ja ebasiira armastuse seisundini läbi ebaloomulike afirmatsioonide ja „hea enesetunde“ ning vaimsuse, ignoreerides kõike, mis ohustab nende positiivset maailmavaadet.
Lõpuks viib see enda mahasurumiseni ja kaitsepositsioonini, mis väljendub enda ja maailma
varjupoole eiramises, mille puhul objekiivset reaalsust ignoreeritakse.
Sellist suhtumist võib näha paljude isehakanud teadlike inimeste puhul, kes järgivad pealiskaudseid
new age õpetusi ja nn levipsühholoogiat, mis viib eneselohutuseni, aga selles puudub potentsiaal
sügavamaks tervenemiseks ja kasvuks ja järelikult puudub tõeline armastus.
- näeb maailma nii, nagu see on, mitte nagu meile meeldiks, nagu me tahaksime või nagu oletame. Tõeline armastus tegelikult määrab selle, kui palju on kellelgi juurdepääsu
objektiivsele reaalsusele.
On inimesi, kes ütlevad, et nad näevad vaeva, et muutuda teadlikeks, aga nad ei vaata
televiisorit ja ei loe uudiseid.
Mille suhtes sa muutud siis teadlikuks? Iseenda suhtes.
See on täpselt see valem, mille abil ei saa terveneda.
Selline nartsissism on klassikaline valem iseenda viha toitmiseks.
Selleks, et armastus muudaks maailma paremaks ja põhjustaks positiivseid muutusi, peame samuti tunnistama elu ja meie maailma tumedamat poolt.
Asju, millest paljud inimesed vaatavad mööda, uskudes, et lihtsalt keskendudes heale ja positiivsele
toimub nihe teadvuses.
Selline mõtlemine on tumedaks kohaks paljudes tänapäeva new age õpetustes, ning ilmneb vastupidine sellele, mida kavatseti.
„Ideaal on kõigest põgenemine, hoidumine sellest, mis on, vastuolu sellega, mis on. Ideaal takistab
otsest tegelemist sellega, mis on. Et oleks rahu, peame armastama. Ei pea hakkama elama ideaalset elu, vaid nägema asju nii, nagu nad on ja vastavalt tegutsema, et neid muuta“. J. Krishnamurti
Paljud ideed, kus lihtsalt keskendutakse armastusele ja sellele, kuidas inimesed seda tõlgendavad
või armastuse saatmine maailma juhtidele või inimkonnale või isegi planeedile, pole tegeliku
armastuse teod, vaid lihtsalt emotsionaalsed projektsioonid, mis on petlikud ja uinutavad veelgi rohkem,
pannes inimest uskuma, et ta teeb midagi ja aitab kaasa positiivsele muutusele.
Tõeline armastus austab vaba tahet ja ei saa saata või anda armastust kellelegi, kes seda ei ole küsinud.
Inimesel võib olla palju positiivseid, armastusrikkaid ja häid mõtteid ning kõrgendatud emotsionaalseid seisundeid, aga kui ta usub valedesse ja järgib valedel põhinevaid õpetusi, siis ei toimu teadvuse tõusu ega pole ligipääsu kõrgemale armastusele, mis võib olla tõelise tervenemise ja teadlikkuse vahendaja.
Valede uskumine aga toidab korratuse kasvu, entroopiat, vaatamata sellele, kui head olid
kavatsused.
Armastus on väljaspool sõnu ja muutus ei toimu siis, kui inimesed lihtsalt kordavad, et armastus on vastus või – kõik, mida sa vajad, on armastus, hoides samal ajal kinni illusioonidest ning vältides siirast töötamist endaga.
***
Paistab, et kvantmehhaanika teadust on ülelihtsustatud new age ringkondades ja filmides
nagu „The Secret“.
See ei tähenda koos vanniveega ka lapse väljaviskamist, sest paistab, et meie tajumine
mõjutab reaalsust, aga võib-olla see pole nii lihtne nagu meid pandi uskuma tänapäeva paljude populaarsete „eneseabi“ gurude poolt.
„Oluline on see, et kvantmehhaanika ei eita objektiivse reaalsuse olemasolu.
Samuti ei väida see, et ainuüksi mõtted muudavad väliseid sündmusi. Tagajärg ikkagi eeldab põhjust, nii et, kui tahate muuta universumit, on vaja sellega tegeleda.“ - Lawrence M. Krauss, füüsikaprofessor
Võib öelda, et tavalistes tingimustes me ei taju peaaegu kunagi reaalsust nii nagu see tegelikult ON.
On olemas tuhanded erinevad väikesed „hüpnootilised sisendused“, mis valitsevad meid alates lapsepõlvest, ja määravad igal ajahetkel, mida me usume või mõtleme või arvame, et usume
või usume, et arvame.“
Laura Knight-Jadczyk
*
Igaüks, kes usub katsesse luua reaalsust, mis erineb sellest, mis ON, soodustab kaose ja entroopia
Kasvamist.
Ebaratsionaalne paradigma, mis new age kogukonnas juba mõnda aega hoogu kogub, tuntud kui „sa ise lood oma reaalsust“, valmistab tahtlikult palju segadust.
„Paradigma „sa lood ise oma reaalsust“ jutlustamise teeb armetuks see, et iga selline „isiklik kehtestamine“, „positiivne mõtlemine“ ja enesekindel visualiseerimine toimub vältimatus kontekstis –
sellel on tagajärjed ja järelmõjud – keegi ei toimeta isiklikus, privaatses enesest lähtuvas tühjas ruumis.
Maailm on kirju – samaaegselt inimese ego ihade ja kavatsustega eksisteerib tohutu hulk „tõmbeid“ ja „nõudmisi“.
Aga mis siis? – ütleb „oma reaalsuse loomise“ sõdalane – kas me ei võiks olla kaasmõjudest puutumata, kui suudame tunda, et oleme oma otsuseid väärt ja võimestame neid korduvate positiivsete enesesisestustega?
Ei, elu ei kulge ainult iseendale antud käskude järgi. See on põhjus, miks sa ei loo
iseenda reaalsust, aga lihtsalt kavandad reaalsuse hüpoteese ehk stsenaariume, mida pidevalt peegeldatakse ja katsetatakse Terviku kontekstis.
Ja Tervik, olles lahutamatu sinu enda kaasasündinud globaalse Olemise võimalustest,
koosneb nii selgesti nähtavast kui varjatust.
Ühest küljest tegusad positiivsed enesesisendused, teisest küljest ka möödalaskmised, tõlgendused
ja märkamatuks jäänud seosed.
Kõik mis on ja mis võib olla, eksisteerib isiku reaalsuses samaaegselt ja on möödapääsmatult ühenduses
üldise „saldoga“.
Seda peame silmas, kui ütleme, et on olemas raamid, milles kõikide meie soovide sõnastamine ja
„kehtestamine“ aset leiab.
Reaalsus on Looja-keskne, mitte ego-keskne. Ainult hing on ühenduses Vaimu täiusega
Kõik muu on subjektiivne ja sisaldab ebaterviklikku vaadet ning pidevat enese-hindamist,
mis viib kahtlemata hämarate kohtadeni.
See, mida oled „oma reaalsusest“ valikuliselt välja jätnud, ilmneb samuti!
Ainult kooskõlas kogu Olemisega võib reaalsus täpselt „isikliku väljenduse“ kujul manifesteeruda, sest siis pole vastuolu „isikliku“ ja Üldise vahel, kujutluse ja defineerimatu Kõiksuse vahel.
Just olude sunnil saab „võimatu“ manifesteeruda (see, mis on enesestmõistetavalt
väljaspool igaühe suutlikkust seda „isiklikult“ manipuleerida või kontrollida).
Sest sellisel viisil (ja ainult sellisel viisil) mõistetuna võib näha, et ettekujutamatu efektiivsus tuleneb sellest, et isiku „personaalse“ tahte väljendus ei erine või pole lahus kõiksuse tahte vaimust.
Mis tähendab seda, et „isiklikust tahtest“ jääb alles ainult Vaimu õpetav olemus.
Ei jää miskit muud „isiklikku tahet“ peale selle, mis täiuslikult kooskõlastub, põimub ja
samastub kõiksuse tahtega.
Kooskõlastamine kindlustab selle, et toimuvatel sündmustel on õpetlik loomus nende jaoks, kes on võimelised seda mõistma. Kõiksuse tahe saab alati saavutatud, hoolimata eelarvamustest ja näilisest erapoolikusest, mis tundub iga juhtumi puhul kaasnevat.
Kui uskumused vastanduvad tõele, siis pole tähtsust, kui tugevalt neisse uskuda, astute ikkagi konflikti sellega, kuidas universum ennast näeb.
Teiselt poolt, kui suudad vaadata universumit nii, nagu see iseennast näeb, objektiivselt, ilma silmi pilgutamata ja aktsepteerides reaalsust ning reageerides õigel viisil sellele, kuidas asjad on, sa kooskõlastud üha rohkem universumi loova jõuga ja sinu teadvus muutub korrapära energia vastuvõtjaks ja su teod langevad kokku sellega, mis on.
Sinu vaatlemise energia, mida annad tingimusteta ja mida toetad õigete tegudega, võib luua korrapära kaosesse, selle loov potentsiaal on lõputu.
Paljud heade kavatsustega lahked inimesed, kes soovivad paremat maailma, teevad rohkem kahju kui head, ignoreerides ja eitades meie reaalsuse aspekte, mis ei sobi nende subjektiivsesse „positiivsesse“ maailmavaatesse.
Nad usuvad, et kui lülitavad niiöelda „negatiivse“ välja, ning nähes kõike kui ühte ning valgust, visualiseerivad ja mediteerivad maailma rahu üle ning projitseerivad armastust ja valgust, mis loob rahu ja harmooniat.
Midagi ei saa olla tõest kaugemal, ning täpselt seda soovivad teatud jõud, mis ei taha mitte inimkonna
ärkamist, vaid kontrolli inimeste tegevuste ja uskumuste üle.
Need, kes paljastavad maailma valesid ja õudusi, need, kes näevad maailma nagu see on, kõikvõimalike Jumala erinevate nägudega, kaasaarvatud ebameeldivatega, mida paljud käsitlevad kui negatiivseid, ja sellepärast ignoreerivad neid, need inimesed teevad valgustööd selle tegelikus tähenduses, teadvustades pimedust, tõstes teadlikkust ja valgustades seda.
Valgus on informatsioon ja teadmine, mitte kõige tegemine valguseks, olles heasüdamlik ja pehme,
ilma selleta, et ütleks midagi halvasti või raskesti.
„Kui räägime kaastundest, siis me räägime heasüdamlikkusest. Aga kaastundlikkus ei tähenda
nii palju heasüdamlikkust kui olemist piisavalt loov, et kedagi üles äratada.“
„Tõeline kaastunne annab jalaga tagummikku ja ei pruugi olla meeldiv.
Kui sa selleks TULE kogemiseks valmis ei ole, leia mõni new-age magus ja valguseküllane alati naeratav õpetaja ning õpi nimetama oma egot vaimselt kõlavate terminitega.
Aga hoia eemale nendest, kes praktiseerivad TÕELIST KAASTUNNET, sest nad panevad su tagumiku põlema, mu sõber.“ –Ken Wilber
Järgneb arutelu.
Pausi ajal kostitab Vilde tervisekohvik tee ja tervisliku näksiga.
Soovitav osaluspanus 6€, kahekesi tulles kahepeale 8€.
Kohtumiseni!
Peeter
5278539