SÕBRUNEMINE OMA VARJUGA

Meie Vari  kui meie Tume, Haavatud Pool on see elujõuallikas, mille äratundmise, jaatamise ja tervendamise kaudu saame teostada oma inimpotentsiaali. Šamanismis nimetati seda „hinge tagasitoomiseks“ või „abihingede“ soetamiseks. Mida võimsam Teadja (shaman), seda rohkem „abihingi“ , st seda sügavam sõprus oma varjupoolega – ja toetus sellelt. Kui Carl Jung nimetas oma Varju arhetüübi integreerimist „sellitööks“, siis Ken Wilber peab seda küpse ego põhitunnuseks: kuni projitseerime omaenda hirmu, viha, valu väljapoole, teistele, pole me veel sotsiaalselt küpsed ning oleme sunnitud elama alalises „kriisiühiskonnas“, mida motiveerib hirm, mitte rõõm, loovus, tänu, kaastunne, armastus, vabadus. Carl Jung pani oma hingeravipraktikas tähele, et piisas minimesel vaid „ära leppida“ oma Tumeda Poolega, kui temas vallandus tohutu lisaelujõud – nii Varjus endas sisalduv kui ka see, mida ta varemalt oli kulutanud selle eitamisele endas. Selleks et minna vastu Lohele, tuleb saada Kuningapojaks; selleks et saada Kuningapojaks, on hää kohtuda Võluriga, kes meid „varjusurmast“ äratab... Üheks võimsaimaks Võluriks inimkultuuris on Kunst. Nõnda toetab ka meid selle õhtu eneseuuringuis film – „Varjuefekt“, mille ümber Juturingis oma mõtteid ja tundeid jagada. Film on eestikeelsete subtriitritega.

Sissejuhatus, Juturingi juhatamine, teesid: Peeter Liiv

Osalustasu: 6 euri

Koht ja aeg: pühapäev, 20. veebruar kell 11.00  Kopli 62 (otse „Volta“ trammipeatuses, tramm nr 1 ja 2, parkimine Volta ja Kungla tn vms)

Kuna ruum on piiratud, palun eelregistreeruda peeterliiv@hot.ee või 55527442.

Soojalt
Peeter Liiv

MÕTTEID VARJUEFEKTIST

Kui me ei lase oma tumedal poolel ohutul viisil end väljendada, hakkab see kuhjuma ja sellest saab võimas jõud, mis on suuteline hävitama nii meie kui ka teiste elusid.

Elu põhineb vastandipaaride kooseksisteerimisel. Meie vari peidab alati end iseenda eest. Selle asemel, et oma pimedusega silmitsi seista, projitseerime need omadused teistele.

Sest see, millele sa vastu seisad, jääb püsima. Kui sina ei tegele oma varjuga, tegeleb tema sinuga. Hävitusliku mustri ignoreerimise hind on see, et sa hävitad end seestpoolt. Sa ei plahvata, vaid varised kokku.

On ülimalt oluline ära tunda ja väljendada igasugust valu. Muidu jääb see meie sisse, laienedes meie kehas, põhjustades reaktsioone ja elamist mitteteadlikult. Lahendamata probleemid inimeste kehas, nende emotsioonid on otseselt seotud nende füüsilise keha, tervise ja heaolutundega, nende üldiste tervisliku olukorraga.

Olla inimene tähendab omada katsumusi. Ja et kõik on kogenud mingit traumat. Ja kui oleme vaprad, siis näeme, et iga kogemus on kulda väärt.

Me näeme neid asju kui hirmsaid kogemusi, jubedaid kogemusi, tumedaid kogemusi, kui nad tegelikult on valgustavad kogemused. Sest need aitavad meil olla need, kes me oleme. Need aitavad meil olla kaastundlikud, need aitavad meil olla andestavad, need aitavad meil vaadata asjadele hoopis teisiti.

Meie sügavaim hirm ei ole see, et me oleme ebapiisavad. Meie sügavaim hirm on see, et me oleme piiritult võimsad. See on meie valgus, mitte meie pimedus, mis meid hirmutab.

Me ei saa võidelda pimedusega pimeduse vastu, kuid me saame tule põlema panna. Kogu varjutöö eesmärgiks on viia meid punkti, kus me oleme valmis andeks andma.

Andestamise ja leppimise vahe on, et andestamine on see, kui näed teise inimese tõelist südant. See läheb tegudest sügavamale ja kellegi süüdistamisega  piirame vaid enda armastust. Andestamine kingib meile selle, et me teeme end sellega vabaks.

Kui sa tahad tõelist meelerahu, loovust, lahkust, kaastunnet ja rõõmu, siis sa pead mõistma oma varju ja sellega leppima ning sellest rõõmu tundma.    Kui varjud oskaksid rääkida, siis nad ütleksid meile, et meie valgus saab särada vaid siis,  kui oleme omaks võtnud pimeduse, et igas haavas leidub tarkus, et meid ootab suurem tulevik. Et meie valu pole isiklik, vaid kuulub kõikidele elavatale inimestele. Et elu on imeline teekond, leidmaks tasakaalu  meie inimlikkuse ja jumalikkuse vahel.

Mis oleks, kui sa teaksid oma keha iga rakuga, et sa elad vastavalt plaanile, mis on ülioluline inimkonna evolutsiooni seisukohalt. Mis siis, kui kõik see, mis leiab praegu aset ja su ego ideaalidega kokku ei lähe, on selleks, et aidata sul välja astuda oma kõige mustemate mõtete kitsikusest  oma kõige suurema unistuse suursugususse?

www.theshadoweffect.com

*Lektoorium Tartus Küütri 14 teise korruse seminariruumis teisipäeval,

15.veebruaril kell 18:30:*

Teadvuse nihe egokesksetest ambitsioonidest ja hirmust elule tähenduse ja mõtte leidmise suunas.*

Osaleme võimalusterohkes ja järjest kiirenevas muutuste protsessis, kus tähelepanuväärselt ja teenimatult suur roll on hirmul.

Kuhu mina selles muutuste protsessis olen jõudnud või kuhu ta mind on kandnud?

Kas ma tean kedagi, kellel on alatasa kulm kortsus ja kiire, kes on hoolimatu või kelle elu libiseb mööda asjade saamise nimel? Kedagi, kes ei ela mitte enda, vaid kellegi teise elu? Või sunnib hoopis kedagi teist enda elu elama? Kuidas olen mina sellega kõigega seotud? Mis on minu jaoks tegelikult oluline? Kuidas leida oma teed, kui ümberringi kõik kohutaval kiirusel muutub?

Nendel ja veelgi huvitavamatel, kohapeal kerkivatel teemadel inspireerib meid arutlema Michael Goorjani *(„Illusioon", „Sina oled oma elu tervendaja")*hingestatud ja vaimustav spirituaalne armastusfilm „Teadvuse muutus"(2009, 120 min.) Seekord omapäraselt õpetlikust vaatenurgast lähtudes.

„Teadvuse muutuses" osaleme me kolmes modernses kriisielus, mille sisse on hämmastaval viisil põimitud vaimse õpetaja Wayne Dyeri elutarkused.

Kord võimendamas, kord tähendust andmas, kord vihjamas võimalikele seostele ja lahendustele...

Noor ema, kes hoolitseb kõigi teiste eest peale iseenda, saavutusnarkomaanist mees, kes on vaimustav kõiges muus peale oma abielu ja filmitegija, kes otsib meeleheitlikult võimalusi, mis aitaksid tal ennast väärtuslikuna tunda. Iga elu on oma murdepunktis, muutuses- valikus, kus tuleb otsustada, mis on tegelikult oluline. Elu alguses järgime ego poolt kaardistatud rada, mille sihiks on auahned plaanid, võistlus ja püüdlused. Kui koidab keskiga, leiame ennast liigagi tihti randununa üksikutes ja kõledates paikades, mida me ei ole kunagi kavatsenud külastada. Meie kurbus ja pettumus ütlevad meile, e oleme teinud vale valiku. Keskeas tuntav igatsus uuenemise järele on justkui tuule pöördumine või tõusu ja mõõna vaheldumine .

Elus toimuv nihe, teadvuse muutus ambitsioonidest tähenduse suunas, juhatab eesmärgi ja tõelise enda taasleidmise rajale. See on puhastusprotsess, mis järgneb enesekaotusele.

Planeedil on toimumas oluline teadvusnihe, millele on vihjatud seoses 2012 aasta ja Maiade kalendri lõpuga. Kui see nihe on toimunud piisavalt suure hulga inimeste teadvuses, muutub kogu maailm. Usun, et kui 10 miljonit inimest vaatab seda filmi ja oma elu lähtuvalt enda olemusest muudab, toimub kvantfüüsikas „faasisiirdeks" nimetatav protsess- kriitilise massi ületamisel algav uus, vääramatu ümberkorraldumine, millega ülejäänud osakesed iseeneslikult ühinevad.

Kui Sa taipad, et sa ei tegutse mitte sellepärast, et keegi midagi Sinu heaks teeks, vaid sa tegutsed sellepärast, et elad oma elu eesmärki- võid sellise armastusega valgustada kogu maailma. Sel viisil toimib see minu elus. *—Wayne Dyer*

Kui tahad, et uksed Su elus oleks avatud, eemaldad end sellest, mida ego ütleb ja võimaldad endal elada lähtuvalt enda olemusest. Elu muutub oluliste väärtuste läbielamiseks mida Laozi sõnul on neli:

esimene on austus kõige elava vastu; teine on avameelsus ehk lihtsalt ausus; kolmas on leebus, mis elus avaldub lahkusena; neljas on toetus, mis avaldub teenimisena, teistele teenete pakkumisena. Niimoodi mõtlemine tähendab elamist tähenduses.

Hommiku sõnumid on sellest, mida saad ja ei saa teha, kuidas ühiskond sind määratleb. Elu pärastlõunal, pärast teadvusemuutust, on ühenduse saamine energiaga, mis hoolitseb kõige eest ja vajame vaid väärtuste tõekselamist.

Sügaval meis on koht, mis tahab tunda rahulolu. See tahab teada, et mu elu on midagi muutnud, et olen jätnud selle koha, selle planeedi, millel elasin, endast maha paremana, kui siia saabusin, et minu olemasolu puudutas sügavalt kellegi elu.

Asi ei puuduta vanust ega eneseleidmist - kus iganes oled, ükskõik kuivana, oled oma elu muutmisest vaid mõtte kaugusel.

Luuletaja Hafizilt on suurepärane tsitaat: „Isegi pärast kogu seda aega ei ütle Päike kunagi Maale, et oled mulle võlgu."

Soovitav osaluspanus 6€, kahekesi tulles kahepeale 9€

TALLINNA LEKTOORIUMIS kolmapäeval, 16. veebruaril kell 18.30: ARMASTUSE VÄLJAKANNATAMATU KERGUS II: film “ILLUSIOON…”

ARMASTUSE VÄLJAKANNATAMATU KERGUS II: film “Illusioon”

Kahekümne esimesest kahekümne kaheksanda eluaastani te võite valida kaaslast. Ja nüüd te olete valmis valima; läbi kõigi nende kahe möödunud elutiiru kogemuste olete valmis leidma õiget kaaslast. Pole kedagi teist, kes saaks seda teie eest teha. See on midagi, mis on rohkem vaistlik tegevus – mitte aritmeetika, mitte astroloogia, mitte hiromantia, mitte I Ching, nendega pole midagi peale hakata.

See on vaistlik tunne: olles olnud kokkupuutes paljude-paljude inimestega, järsku midagi plõksatab, mida pole kunagi plõksatanud mõne teisega. Ja teievaheline sobivus on nii kindel ja nii täieline, et sa ei saa selles isegi kahelda. Isegi kui sa püüad selles kahelda, sa ei suuda – kindlustunne on tohutu. Teil pole kahtlusevirvetki, kõik on rahulik ja kaunis, meeles pole ainsatki lainesäbarat. Usaldus on täieline, täiuslik. Selles täiuslikus usalduses on õndsus, õnnistus. Isegi sellest mõeldes võite vilksamisi näha, mis see olla võib, aga kui te seda tunnete, siis on see tohutu, võrreldamatu. Koos selle plõksatusega sa jääd paigale.

Kahekümne esimese ja kahekümne kaheksanda eluaasta vahel, kui kõik laabub sujuvalt, nii nagu ma rääkisin, ilma mingi vahelesegamiseta teiste poolt, siis sa leiad oma koha, ja kõige meeldivam elujärk saabub kahekümne kaheksandast kolmekümne viiendani – kõige rõõmsam, kõige rahulikum ja kooskõlalisem, sest kaks inimest hakkavad sulanduma teineteisesse.

OSHO

Jätkame eelmise lektooriumiõhtu teemat mehe ja naise vahelisest armastusest – mil vaatlesime teadliku armastuse astmeid ja Uue Lähisuhte eeldusi, mis võimaldavad alata tõelisel kooskasvamisel.  Seekord süüvime peamistesse inimsuhtetüüpidesse armastuses sotsioonika (Carl Jungi õpetuse psüühilistest funktsioonides rakendus armusuhetes) valgusel – alates ideaalasest, nn duaalsuhtest.. Seekord ilmestab teemat küllap kaasaja filmikunsti lummavamaid armastusfilme “Illusioon” (2006, 106 min., eestikeelsed subtiitrid). Nagu “Kusagil ajas…”, võidab ka “Illusioon” armastuse jõul surma piiri…

Legendaarne rezissöör Donald Baines (Kirk Douglas) lebab surivoodil, vaadates filme, millede loomisele ta on pühendanud kogu oma elu. Olles hoidunud pereelust ja sõpradest, kahetseb ta nüüd paljusid isiklikku elu puudutavaid ohverdusi. Oma vallaslapse Christopheri (Michael Goorjian) äratõukamine teeb talle kõige rohkem valu. Ta on näinud poissi ainult korra, 30 aastat tagasi.
Valudes vaeveldes libiseb Donald „unne“, kus talle näidatakse kolme olulist katkendit  mahasalatud poja Cristopheri erinevatest eluetappidest. Alguses kahtlustavalt, seejärel uudishimulikult ja lõpuks kütkestunult jälgib ta oma kaotsiläinud poja liikumist esimese ja ainsa armastuse, Isabelli poole, murdeeast kuni täismeheeani. Kasvamise käigus võimendub Cristopheri tõmme Isabelli poole ja samas ka kujuteldav kärisev isa hääl, mis hea nõu ja julgustuse asemel kinnitab, et  poeg on väärtusetu ja soovimatu…

Donald on kimbatuses- kas hinnata ümber kogu elu, või on tegemist järjekordse illusiooniga…

Kaasakiskuv lugu suhetest, armastusest ja surmast, mis juhib meid küsimuseni: Kui reaalne ja vääramatu on elu, mida juhime ja kui suur osa sellest on lihtsalt unenägu, illusioon?

Film jutustab ka valulisest lõhest isa ja poja vahel ning aitab leida kaotsiläinud suhete uuesti leidmise teed.

***

„Üks parimatest filmidest, mida ma näinud olen. Kui enamus filme pühendub hingelisele rahulolule, siis ILLUSIOON purskab ekraani täis ideid ja emotsioone, mis puudutavad südameid ja vaimu. Douglase esitlus on vapustav. Film, millesarnast me oleme igatsenud.” – Mark Vincente, „Mida k...t me üldse teame?” rezissöör.

„ILLUSIOON haarab Su südame ümbert kinni päris alguses ja ei lase enam kunagi lahti... Kirk Douglase liigutavaim ja kustumatu roll ning teise peaosatäitja/rezissööri Michael Goorjani esilekerkimine oma generatsiooni rezissööride hulgast ühe tundlikuima visionäärina.” – Stephen Simon, filmide „Kusagil ajas”, „Milleks unenäod võivad saada?” ja „Jutuajamised Jumalaga” produtsent/rezissöör, üks www.spiritualcinemacircle.com loojatest.

Aeg: Kolmapäev, 16. veebruar kell 18.30

Koht: Kopli 62 (otse „Volta“ trammipeatuses, tramm nr 1 ja 2)

Teesid esitab ja Juturingi juhatab: Peeter Liiv

Osalustasu: 6 euri

Kuna ruum on piiratud, palun eelregistreeruda peeterliiv@hot.ee või 55527442

Tule süüvima Tõelisese Armastusesse!

Peeter Liiv

Lektoorium Tartus, Küütri 14 teise korruse seminariruumis kolmapäeval, 9.veebruaril kell 18:30

Missugused hetked kirjutuvad Elu Raamatusse?

Kuidas mõjutavad meie teod ja tegematajätmised teiste elusid?

Kuidas peab lõppema hea ja õpetlik Lugu?

Kas on võimalik praeguste tegudega lunastada minevikku?

Mis on elus peamine? Milleks on inimesel süda? Mis suudaks peatada aja?

Millel on tähendus teekonna lõpus?

Vastuseid ja uusi küsimusi inspireerib mitmekihiline ja liigutav armastusfilm „ILLUSIOON" (2006, 106 min., eestikeelsed subtiitrid)

Legendaarne rezissöör Donald Baines (Kirk Douglas) lebab surivoodil, vaadates filme, millede loomisele ta on pühendanud kogu oma elu. Olles hoidunud pereelust ja sõpradest, kahetseb ta nüüd paljusid isiklikku elu

puudutavaid ohverdusi. Oma vallaslapse Christopheri (Michael Goorjian) äratõukamine teeb talle kõige rohkem valu. Ta on näinud poissi ainult korra, 30 aastat tagasi.

Valudes vaeveldes libiseb Donald „unne", kus talle näidatakse kolme olulist katkendit mahasalatud poja Cristopheri erinevatest eluetappidest. Alguses kahtlustavalt, seejärel uudishimulikult ja lõpuks kütkestunult jälgib ta oma kaotsiläinud poja liikumist esimese ja ainsa armastuse, Isabelli poole, murdeeast kuni täismeheeani. Kasvamise käigus võimendub Cristopheri tõmme Isabelli poole ja samas ka kujuteldav

kärisev isa hääl, mis hea nõu ja julgustuse asemel kinnitab, et poeg on väärtusetu ja soovimatu...

Donald on kimbatuses- kas hinnata ümber kogu elu, või on tegemist järjekordse illusiooniga...

Kaasakiskuv lugu suhetest, armastusest ja surmast, mis juhib meid küsimuseni: Kui reaalne ja vääramatu on elu, mida juhime ja kui suur osa sellest on lihtsalt mõistujutt , legend või unenägu? Illusioon?

Väljakutse südamele ja hingele...

Punase niidina jookseb läbi võimetus ja soovimatus suhtestuda ja võimaluste ilmnemine selleks, kuid järjest keerulisemal moel. Film jutustab ka valulisest lõhest isa ja poja vahel ja lõhest, mille mehed ise loovad enda ja elu vahele, suutmata elada armastuseta elu ja leida oma kohta maailmas...

... ning aitab leida lahendusi ja vastuseid, kaotsiläinud suhete uuesti leidmise teed.

***

„Üks parimatest filmidest, mida ma näinud olen. Kui enamus filme pühendub hingelisele rahulolule, siis ILLUSIOON purskab ekraani täis ideid ja emotsioone, mis puudutavad südameid ja vaimu. Douglase esitlus

on vapustav. Film, millesarnast me oleme igatsenud." – *Mark Vincente*, „Mida k...t me üldse teame?" rezissöör.

„ILLUSIOON haarab Su südame ümbert kinni päris alguses ja ei lase enam kunagi lahti... Kirk Douglase liigutavaim ja kustumatu roll ning teise peaosatäitja/rezissööri Michael Goorjani esilekerkimine oma

generatsiooni rezissööride hulgast ühe tundlikuima visionäärina." – *Stephen Simon*, filmide „Kusagil ajas", „Milleks unenäod võivad saada?" ja „Jutuajamised Jumalaga" produtsent/rezissöör, üks www.spiritualcinemacircle.com loojatest.

Filmile järgneb aruteluring.

Soovitav osaluspanus 6€, kahekesi tulles kahepeale 9€

**

Kohtumisteni!

Peeter

peeterlepisk@lektoorium.ee

5278539

TALLINNA LEKTOORIUMIS 27. veebruaril kell 11.00: ARMASTUSE VÄLJAKANNATAMATU KERGUS: film “KUSAGIL AJAS…”

Filmis „Kohtu Joe Black`iga” ütleb isa (keda kehastab Anthony Hopkins) oma tütrele, enne kui too kohtab oma saatuslikku armastust: „Kui sa pole oma elus kedagi tõeliselt armastanud, siis sa nagu polekski elanud.”

Juhis inimese sobivuse testimisel on lihtne: kas see inimene on sinu kõige parem sõber? Kas te olete üksteise jaoks parim seltskond – lihtsalt, loomulikult, pingutamata, suhte nimel tööd tegemata? Ideaalne partner sulle selles mängus on selline, keda sa ei tahaks üheski osas muuta, kes sobib sulle täpselt sellisena, nagu ta juba on. Kellega suhe klapib, ilma,et peaks midagi klapitama;  kus dünaamiline harmoonia on juba olemas, kõik voolab justkui iseenesest, mida iganes te ka ette ei võtaks.

Tolteekide Tarkus

Selleks et voolata ja kasvada armastuses, pole vaja olla täiuslik. Armastus ei vaja teise inimese muutmist. Seepärast ärge nõudke täiust, vastasel korral ei leia te endast mingit armastust. Inimesed, kes nõuavad teiselt täiuslikkust, on väga armastusvõimetud, neurootilised. Isegi siis, kui nad armsama leiavad, hakkavad nad nõudma täiust – ja armastus puruneb sellise nõude tagajärjel.  Kui keegi armastab teid, siis olge tänulikud, kuid ärge nõudke midagi, sest ta pole kohutatud teid armastama. Kui keegi teid armastab, siis see on ime – värisege selle ime ees. Ent inimesed ei oska seda hinnata Mingite tühiste asjade pärast nad purustavad kõik võimalikud armusuhted. Kui miski tuleb, olge tänulikud. Kui midagi ei tule, siis tähendab, et see ei pidanud tulema, selle järele polnud vajadust.

See on vaistlik tunne: olles olnud kokkupuutes paljude-paljude inimestega, järsku midagi plõksatab, mida pole kunagi plõksatanud mõne teisega. Ja teievaheline sobivus on nii kindel ja nii täieline, et sa ei saa selles isegi kahelda. Isegi kui sa püüad selles kahelda, sa ei suuda – kindlustunne on tohutu. Teil pole kahtlusevirvetki, kõik on rahulik ja kaunis, meeles pole ainsatki lainesäbarat. Usaldus on täieline, täiuslik. Selles täiuslikus usalduses on õndsus, õnnistus. Isegi sellest mõeldes võite vilksamisi näha, mis see olla võib, aga kui te seda tunnete, siis on see tohutu, võrreldamatu. Koos selle plõksatusega sa jääd paigale.

OSHO

Nendel suhteteemadel inspireerib meid üksteisele oma tundeid ja mõtteid jagama  võrratute näitlejatega südantliigutav, mitmekihiline, ajatu ja elav film

Kusagil Ajas. (USA 1980, 103 min. Eestikeelsed subtiitrid)

Lummav lugu mehe ja naise vahelisest ühendusest. Ühendusest, mis ületab fantaasia. Ületab Aja enda piirid.  Otsides armastust, mida ta oma praeguses elus ei suuda leida, asub näitekirjanik Richard Collier hämmastavale teekonnale teise reaalsusesse, teise aega, teise ellu…

***

Ma justkui näeksin oma unistuste meest…

Ja mis mees see selline on, preili?

Keegi, kelle ma olen oma kujutlustes loonud... Sedasorti mees,...kellest iga naine …oma kõige sügavamates... ...ja salajasemates ..südamesoppides unistab. Ma justkui näeksin teda praegu enda ees.

Mida ma talle ütleksin...kui ta olekski tõeliselt siin?

Anna mulle andeks. Seda tunnet ei ole ma veel kunagi tundnud. Olen elanud ilma selleta kogu oma elu. On siis mingi ime, et ma Sind ära ei tundnud?

Sina oled...toonud selle esimest korda minu ellu. Kas on olemas mingigi võimalus, kuidas...kuidas saaksin Sulle ütelda, kuidas minu elu on muutunud?

Mingigi viis, kuidas anda Sulle teada, missugust...hellust oled mulle jaganud?

Nii palju on öelda, et...et ma ei suuda leida sõnu...

Välja arvatud need:

Ma armastan Sind!

Just nii tahaksin ma talle ütelda...kui ta tõesti oleks praegu siin.

***

Koht: Kopli 62 (otse „Volta“ trammipeatuses, tramm nr 1 ja 2)

Juturingi juhatab ja teesid esitab: Peeter Liiv

Osalustasu: 6 euri

Kuna ruum on piiratud, palun eelregistreeruda peeterliiv@hot.ee või 55527442

Tule koosunistama Tõelisest Armastusest!

Peeter Liiv