Vahvad valeõpetused

*

Minu raamatute kirjeldus sarnanes võidusõiduga. Minu ebatäiuslik maailmavaade ja paljude tõdede vääriti mõistmine viis selleni, et lugedes enda ilmunud raamatut, kuulates seda, millest see räägib, haaras mind tihti õuduse tunne, kui ma mõistsin, et ma olin inimesi eksitanud, ma ei andnud neile  õiget infot, ning siis ma püüdsin kohe seda olukorda parandada, kirjutades järgmist raamatut.

Ma kasutasin religioosseid mõisteid, pidades neid õigeteks ja muutumatuteks, kuid ei kahtlustanudki, et need on oma enamuses üsnagi naiivsed ning mitte ainult ei anna reaalset ettekujutust universumi seadustest, vaid kohati ka moonutavad neid. 

Ma arvasin, et armastus on ainult nauding. Ma arvasin, et meeleparandus tähendab paluda, et sind ei karistataks. Ma arvasin, et palve on üksnes tervise ja soovide täitumise palumine. 

Ma olin kindel, et töö iseendaga tähendab hinge puhastamist mustusest –nagu solgipange väljaviimine. Aga seda, et sa pead seejuures muutuma, ma ei aimanudki. Kui meie iseloom on säilinud endisena, ning hing puhastus, me võime teha pattu veel rohkem kui varem.

Teadlasena olin ma pragmaatik, ning keha ja tervis olid minu jaoks esikohal. Ma siis ei teadnud, et vildakas eesmärk põhjustab funktsiooni moonutuse, loob vildakaid tundeid.

Muide ma ei teadnud, isegi ei mõelnud sellest,  et selline mõiste nagu töö iseenesega, peab olema tihedalt seotud arengu mõistega ja arengu seaduste täitmisega. Universumis ju kõik, mis ei arene, sureb.

Mulle isegi ei tulnud pähe, et konflikt on arengu möödapääsmatu tingimus – ilma konfliktita kõik sureb ehk selle areng taandub.

Ning seda, et pattude andeksandmise peamine tingimus on inimese muutumine, ma isegi ei aimanud. 

Seda ma mõistsin hiljem, et hing on teadvuse suhtes primaarne – et me mõtleme esmalt tunnete ja kujunditega alles siis mõtetega. 

Ma ei aimanud, et sugugi mitte väiksem karistus ootab sind, kui sa pealtnäha õiglaselt pole rahul, solvud ja mõistad hukka. 

Selgub, et karmaseadused karistavad palju kiiremini mitte neid, kes valesti käituvad, vaid neid, kellel on valed agressiivsed tunded. 

Ehk siis solvujat karistatakse rohkem kui solvajat ja peamine patt ei ole mitte väljaspool inimest, vaid tema sees.

Alguses aga ma uurisin kohusetruult minevikku, ja kõik mu uuringud ning viis, kuidas ma inimesi aitasin, seisnesid mineviku revideerimises. 

Sellest aga, et peab oskama käsitleda oma olevikku ja õigesti suhtuma tulevikku, ma eriti ei mõelnudki.